Ernő Horváth – Kes eemaldas esimese kivi Berliini müürist?
© Ernő Horváth
Ernő Horváthi fotonäitus Ungari Instituudis
avatakse 9.10, reedel
avamisel viibib kohal ka autor, Ernő Horváth
näitus jääb avatuks kuni 3.11.2009
Tänapäeval teame, et 1989. aastal toimusid Kesk- ja Ida-Euroopas ajaloo kulgu kujundavad muutused. Vahest on aga Tšehhoslovakkias ja Saksa Demokraatlikus Vabariigis ning ka Rumeenias aset leidnud sündmused Ungaris toimunu mõnevõrra tagaplaanile surunud. Ka ei lase Ungarit teistest riikidest eristav tänavarahutuste puudumine kergesti otsustada, millal ja kus sai Ungaris alguse protsess, mis jõudis haripunkti 1990. aasta mitmeparteilistel valimistel.
Alguspunktiks võib pidada ehk uue kogunemisvabadust käsitleva seaduse vastuvõtmist 1989. aastal, kuigi märke sellest, et kehtiva süsteemi päevad on loetud, võis näha juba varemgi. Nii oli see vähemalt majanduses, kuid ka poliitikas kerkisid esile mitmed uued rühmad ja tulevased poliitilised erakonnad. Uue seaduse mõjul rajati järk-järgult uued organisatsioonid, mis vastasid tsiviilühiskonna nõudmistele.
1989. aasta algusesesse kuulub ka võimul oleva Ungari Sotsialistliku Töölispartei ajalookomisjoni teadaanne, et 1956. aasta sündmusi ei peeta enam kontrrevolutsiooniks vaid rahvaülestõusuks. Ka see 33 aastat varem aset leidnud ühiskondliku plahvatusega seotud teadaanne võis olla alguspunkt, kuna avas võimaluse hinnata täielikult ümber terve 1956. aasta järgne aeg. Nimetuse muutmisega, mille tulemusena sai kontrrevolutsioonist rahvaülestõus, tundus erakond ise seadvat kahtluse alla Kádári ajastu õigusjärgsuse või vähemalt selle alustalad.
Toimunud sündmuste vältimatute tagajärgede saabumiseks läks kokku kuus kuud. 1989. aasta 16. juunil maeti koos mõne märtrist kaaslasega kombekohaselt ümber 1956. aasta ülestõusu aegne peaminister Imre Nagy, kes kaks aastat pärast ülestõusu salajase nõupidamise järel hukati. Tema teistkordsele muldasängitamisele Budapestis kogunesid hiiglaslikud rahvahulgad. Imre Nagy’i ümbermatmine ja rehabiliteerimine tähendas poliitilist ja vaimset puhastust, ajaloolise võla tasumist enne suurt uut algust.
1989. aasta septembris anti ajakirjanduses teada uuematest massilistest rahvaliikumistest, kuigi seekord ei tulnud kokku mitte ungarlased, vaid SDVst pärit sakslased, kes seejärel Budapesti erinevates osades ning muudes kohtades laagrisse jäid. Pärast suvepuhkust Balatoni ääres ei tahtnud nad tagasi koju minna ning jäid siia, lootuses et lõpuks lubatakse neil Austria kaudu Lääne-Saksamaale minna. Ungari valitsus andis teada, et 10. septembril avatakse Ungari-Austria piir. Kogu maailm võis näha, kuidas Trabandid aeglaselt läbi Hegyeshalomi piiripunktide Austriasse liiguvad ja kuidas vahuveinipudelitelt korgid pealt lendavad.
Ungari valitsuse otsuse ja mitmete tuhandete idasakslaste juubeldava lahkumise järel hakkasid suured rahvahulgad SDVs meelt avaldama ning üha jõulisemalt nõuti poliitilisi muutusi, mis viis lõpuks Berliini müüri avanemiseni.
Kohe pärast SDV sündmusi toimus novembris Tšehhoslovakkia „sametrevolutsioon”, seejärel kostusid muutusi kuulutavad hääled Bulgaariast, detsembris Ceausescu ülemvõimu kukutamine Rumeenias. Levis arvamus, et kõik see juhtus Ungari septembrikuise otsuse mõjul, doominoefektina. Viimase doominokivi kukkumine tähendas ka külma sõja lõppu.
Just neid sündmusi meenutab fotonäitus Tallinna Ungari Instituudis.