19.03 Ungari jutuõhtu Filiae Patriae majas
19.märtsil, kell 18.00
Filiae Patriae majas (Struve 4, Tartu)
Ungari jutuõhtu.
Külas on väljapaistev ungari rahvalaulik ja muinasjutuvestja, András Berecz.
Tema lugusid eesti keelde vahendab jutuvestja
Krisztina Tóth.
PS!
Jutuõhtu toetus 30.-
Eelkõige ootame täiskasvanuid, aga “väga suur jutusõber”, kuid ka veel noor kuulaja, alates 7.eluaastast, võib ka tulla.
András Berecz:
“Sündisin Budapesti südalinnas, Vadászi tänaval, otse turuhoone vastas. Seal oli oma töökoda klaverihäälestajal, polsterdajal, habemeajajal, kingsepal. Tihtipeale töötasid nad lahtise ukse juures; kui ilm oli päikesepaisteline, kolisid töötegemiseks lausa tänavale. Meie pere elas vanas majas, sel oli oma siseõu, õuel kassid, vaibakloppimiskoht, “Vaba Euroopa” saadete kõla, letšolõhn… Mul oli aega seda kõike tähele panna, sest ükskord läbi võre õue uudistades jäi mul pea võrevarbade vahele kinni ega tahtnud enam tagasi tulla. Pool maja käis mul pead sikutamas-keerutamas. Sealkandis leidsid aset ka mu esimesed “avalikud esinemised”, varahommikuses trollibussis. Mul oli üks väike viiul, tõusin trollis isa süles püsti, kääksutasin veidike, seejärel kummardasin. Järgmise palana tuli “Üles, madjar!”. Nii me lasteaeda sõitmised välja nägidki…”
Oled öelnud, et Sinu pere pole televiisorit olnud. On see trotsist millegi vastu?
Õhtul kella seitsmest kümneni on inimese kujutlusvõime kõige elavam, vajadus seltsi järele kõige suurem, enamasti on see päeva ainuke osa, mil kogu pere saab koos olla. Nende, üksteisele pühendatud tundide pärast tasub peret luua. Suur pildikast… mm… õigemini küll – kamakas trügib me ellu enim just sel ajal. Istub kodudes nagu käomuna teise linnu pesas! Harva kui midagi ilusat ja õiget teatab. Minu meelest ei sobi ta laste kasvatamiseks üldsegi.
Kuidas Sinust sai jutuvestja?
„Kord kutsuti mind ühte Ungari külasse laulma. Mul oli õnn näha, kuidas üks väike vana eideke rääkis umbes neljasajale inimesele. Ma seisin tema selja taga, ulatusin vaatama ainult tema pearätti, aga ma nägin, kuidas inimesed mõistsid tema juttu. See oli isegi silmadega haaratav, kuidas see muinasjutumõistmine jõudis ülevalt alla ja siis liikus uuesti vasakule üles. Kujutage ette viljapõldu, mida tuul sasib! Täpselt samuti liikus publiku naer, kui see eideke rääkis. Jutustajale oli lubatud, et ta võib rääkida kümme minutit. Kahekümne minuti järel taipasid korraldajad talle klaasi vett pakkuda. Ta ütles, et pole janune, tänas ja rääkis edasi. Ma olen näinud hiljemgi sellise võimega inimesi, et kui neil sõna kukub suust, siis saab sellele järele vaadata … Nojah, vaat sellelt Högyészis muinasjuttu vestnud, Bukoviina seekeli päritolu tädilt ma jutuvestmiseks julgust saingi…“
Tóth Krisztina:
Ma olen sündinud 1974.a. Edela-Ungaris.
Hariduselt ungari filoloog, vaimult jutuvestja, südames estofiil.
Tartu Ülikooli ungari lektorina olen eesti tudengitele ungari keelt ja kultuuri õpetanud neli aastat. Nüüd ma elan Budapestis, õpetan ungari kirjandust välismaalastele Balassi Instituudis.
Ma tahaksin, et sellest pardijala peal keerlevast nõiutud maailmast ei kaoks elava sõna võlu, ning ei ununeks, kui hea on muinasjutumaailmas lihtsalt ja vabalt olla.
Seepärast ma jutustan ja kuulan muinasjutte, kui vähegi võimalust on.
Andrási ja Krisztina külaskäigu teeb võimalikuks Ungari Instituut.