János Háy: Géza-poisike
Janos Hay: Geza-poisike
Gézapoisike kui Jumal
Tänavu ilmus Loomingu Raamatukogu 26-ndas numbris üks ungari draama ning novell. Seega oleks ehk kohane tutvustada nii autorit kui tema tööd. János Háy on kaasaegses ungari luules ning proosas üks suuremat mõju avaldanud kirjanikest alates kaheksakümnendatest aastatest, alates 2000. aastast võib sama öelda ka tema kui draamakirjaniku kohta. On ütlemine, et enne neljakümnendat eluaastat ärgu autor näidendit kirjutagu, kuna just selle ajaga jõuab ta vajaliku inimesetundmise ja elukogemuseni. Háy oli neljakümnene, kui ta kirjutas „Gézapoisikese“, mis võitis aastal 2002 parima ungari draama auhinna.
Enne „Gézapoisikest“ ei olnud Háy kirjutanud ühtegi näidendit, stsenaariumit, kuuldemängu, kuid oli teada, et lisaks kirjutamisele ta ka musitseerib, maalib ning on ühtmoodi viljakas ja edukas nii proosas kui luules, oma karjääri algushetkest alates osutus ta mitmekülgselt andekaks, astumaks kergelt üle ühest žanrist teise. Ungari näitekunsti ajaloos, eriti aga kaasaegses draamas võib pidada harvaks nähtuseks sedavõrd kiiresti tulnud tunnustust, mille nimel ei oleks pidanud enne palju vaeva nägema. Pealegi tuli „Gézapoisikese“ edu kätte kirjutuslaua äärest, mitte koostöös teatritruppidega, lavastajatega, kriitikutega. Háy astus välja, võiks öelda, et tühjusest, ilma igasuguste eelduste ja konkreetse teatripraktika või tutvuste võrgustikuta, samas kogu draamakirjaniku relvastuses, ning võttis sisse kindla koha ungari teatri teadvuses.
Gézapoisike elab oma emaga ühes töötusest tulvil külas ja vajab pidevat hoolt. Kliinilise diagnoosi järgi on ta täiskasvanud autist. Sotsiaalne staatus – külanarr. Ta võiks rahulikult oma elupäevade lõpuni kodus köögikive kokku lugeda, kui kivimurru uuel omanikul poleks vaja töötajat, kes linti jälgiks, kuna muidu ei maksaks kindlustus talle õnnetuse korral hüvitist. Töödejuhataja palkab Gézapoisikese – nii tundub perekonna saatus võtvat positiivsema pöörde. Oma isast alles jäänud portfelliga läheb ta igal hommikul tööle ja võib pärast tööd juua kõrtsis ühe vaarikalimonaadi. Ta satub vastutavale kohale. Pult käes, peab ta tornist jälgima kive ning vajutama punast nuppu, kui peaks juhtuma Olukord. Olukorra ootuses hakkab tal aga igav ning tema alateadvus teeb tänu tegevusetusele traagilise vea – ta soovib, et tal oleks ülesanne (seega soovib ta surma).
Háy näidend on üks tõeline kirjanduslik bravuur. Gézapoisikese leiab tõesti pigem hooldaja-jumala delikaatsest, samas absurdsest olukorrast kui jumalakartliku küla pentsikusest. Tema käes on vahelesegamise võimalus. Ta võiks päästa onu Lajosi elu, kui too ohtu peaks sattuma, kui ta peaks lindile kukkuma. Ainult et onu Lajos ei kuku lindile, nädalate kaupa ei toimu midagi mainistväärt. Gézapoisike saab aru, et tema tähtis positsioon on täiesti üleliigne. Mis sellest kasu on, et ta võib nuppu vajutada, kui ta seda ikkagi teha ei tohi? Ja kui ta siis lõpuks saaks nuppu vajutada, tähendaks see, et on suur probleem. Üksteise otsa kuhjuvad, näiliselt tähendusetud sündmused lasevad aimata kohutavat lõppu, hirmsat tragöödiat. Gézapoisile antud jumalku väega elab tänu linti juhtivale punasele ja rohelisele nupule sisemiselt läbi veelgi pingelisemat ja sügavamat draamat. Lisaks kõigele tahavad ta kolleegid, kes nüüd on ta kolleegid, teha Gézapoisikesest mehe ning saadavad ta juurde küla litsi, kuid kuna arst on talle taolise erutuse keelanud, lööb ta naist ning põgeneb ära.
Järjest suurenev pinge aga vormub kohatuks naljaks. Kui kukkuv kivi lõpetab ühe koera elu, tuleb onu Lajosile mõte Gézale lõpuks tööd anda. Ta asetab oma särki mässitud looma laiba lindile, onu Pityu aga pistab valjusti karjuma. Géza paneb lindi seisma. Ainult et see tegu on samas ka tema viimane. Kui ta õhtul kõrtsis onu Lajosit näeb, ei ole ta võimeline aru saama, et too on elus, pärast aga ei suuda ta enam kivimurdu minna. Tegelikult ei juhtu midagi traagilist. Géza vaatab ka edaspidi köögikive ning murrab pead selle üle, kas valged asuvad mustade peal või mustad valgete peal. Ta küsib oma emalt vaid nii palju, et kui jumal leiaks selles maailmas vigu, kas ta parandaks need siis ära. Ema vastab, et võib-olla. Gézapoisikese usk maailmakorda on aga kokku varisenud.
Háy on suur sellepoolest, et ta ei pane kirja maakohtade hägusaid stereotüüpe, ei kirjuta sellest, mida tähendab olla maalt pärit. Tegevus toimub külas, kuid see pole külategevus. Elu on igal pool ühtmoodi raske ning just see paljas fakt teeb ta raskeks, et asjade käigus selgub harva, kuhupoole kõik liigub. Kahtlusi ja kõhklusi täis inimsuhted avanevad lugeja ees, nagu elu mõte olekski üks suur ebakindlus.
Autori eesmärgiks antud teose puhul on rohkem kui lähikümnendite ungari maaelu vürtsikas, „folkloorne“ tutvustamine. Tegelased on oma allakäigust ja suletusest hoolimata võimelised esitama küsimusi selle maailma kohta. Küsimusi esitavad nad oma lihtsal, eesmärgipärasel, efektiivsel moel. Küsimusi esitatakse elu ja surma, jumala eksistentsi, „kes olen mina“, surematuse, keha ja hinge kohta, filosoofia põhiprobleemide kohta. Kas need tegelased tunnevad ennast vaatamata oma allakäigule selliste suurte teemade käsitlemiseks kohastena või ei räägi nemad ise, toimub sõnamäng tegelaste suude läbi – just see on oluline ning tekstist etendust vormijate jaoks vastust vajav küsimus.
Tekst on täis ka kordusi, samad laused tulevad esile, samad puändid, kuni nad kinnistuvad kõigi teadvusse. Dialoogid tunduvad olevat tegelaskujude oma sõnad, ainult et on uskumatu, et nad neid sõnu välja ütlevad, et nad on üleüldse võimelised selliste probleemide püstitamiseks. See loominguline pinge oleks loodud justkui sandistatud, alla andnud, nüristunud inimeste elude ja seda nende enda poolt peegeldatavate kõverpeegli piltide vastastikusel mõjul. Asjatult on need kangelased sattunud oma kõhetute elude sohu, siiski räägivad nad nii, nagu millegipärast nad poleks ära lämmatanud, ära unustanud võimet tõstatada esmatähtsaid küsimusi. Need küsimused aga meenutavad nende kunagist süütust. Just hävimatu uudishimu on see, mis teeb tegelaskujud vasturääkivateks, kuid samas armastusväärseteks. Nad on jõhkrad, aga samas leidub nende naiivsuses midagi liigutavat. Küsimused ei olegi alati küsimused, ainult kunagiste küsimuste jäänused, aga sellegipoolest tuletavad nad meelde, et nad seda kunagi olid, oli uudishimu. Justkui lapsed mängiksid täiskasvanuid, justkui need vararaugastunud olendid tõstataksid oma vanemaid matkides lihtsameelseid küsimusi, mis ometi käivad kõige olulisema kohta.
Ka teemavalik tundub uuendusena – allakäinute ja vaeste maailm vilksatas viimaste aastakümnete jooksul küll mõnel korral ungari lavalaudadel, kuid seda pigem linna kontekstis, maaelu viletsus eriti mitte. Samal ajal võib öelda, et naturalismi mõistega kirjeldada näidendi maailma tundub ühekülgne. Naturalismi ja psühholoogilise realismi võtmes toimuv lähenemine ei anna tulemust, taolised lahendused ei too edu näidendi interpreteerimisel. Ülesandeks on näha, kuidas antud realistlikku alust, tuttavlikkust saab esile tõsta, kuidas stiliseerida, et vaataja ei näeks laval maamatse, vaid satuks silmitsi iseenda küsimustega. Selleks, milliste vahenditega on tulemus saavutatav, milline keelekasutus on vajalik näidendi elluäratamiseks ja naturalismi lõksu langemise vältimiseks, ei anna näidend ühemõittelisi teeviite, napisõnalised instruktsioonid jätavad vaba ruumi mitmesuguseks lähenemiseks. Põhjus, miks Háy ei kirjutanud lavastaja jaoks juhtnööre, et selline on köök ja selline tuba, seisneb järgmises – ta ei tahtnud kirjeldada seda, mis ei kuulu tema kompententsi. Me oleme lugenud väga palju draamasid, kus autor püüab halbu dialooge parandada lõputult pikkade instruktsioonidega. Kui aga vaid dialoog on oluline, siis peame selle järgi oskama ette kujutada tegelast, tegelaskujude vahelist suhet ja tegevuskohta.
Võib kinnitada, et antud näidendi eesmärgiks ei ole külavaesuse igapäeva näitamine, tegu on sellest palju olulisemaga. „Gézagyereki“ Debrecenis ja Poolas toimunud ettekanded said mainitud lisa välja toomisega hakkama. Naturalismile apelleerivad, selle vältimiseks võimetud etendused oma lämmatava, endassetõmbunud maailmatega võivad vaataja muuta nõutuks, haletsevaks, endaga rahulolevaks. Taolise lähenemise puhul võivad tegelaskujud tunduda naljatlevatena, joonistatutena, dialoogid kogu oma helilisuse ja elujõu kõrval kohmetutena, „tehtutena“, situatsioonid aga banaalsetena.
Kuna nüüd saab lugeda koos nii algupärast novelli kui näidendit, on võimalik uurida tihedat jutustust kokku võtva draama lahti hargnemist. Tegelikult on just see, novelli resümeest lähtumine, antud tüki teadliku korrastatud ülesehituse, dramaturgilise pingestatuse, strukturaalse kindluse ja kindlate sisemiste vahekordade põhjuseks.
Teosed on tõlkinud Tartu Ülikooli hungaroloogia üliõpilased. Nad pidasid selle tekstiga maha lahingu. 2007. aasta kevadel toimus Eesti Draamateatris näidendi lugemisettekanne Raimo Passi lavastuses. Soovitan „Gézapoisikest“ kindla südamega Eesti teatritele.
Gyula Dávid
Ungari Instituudi direktor